111 siit ma tulen!

Jookseb minu Saksamaal olemise 11 kuu. Homme hommikul alustan sõitu koju...
Kui te vaid teaks kuidas ma igatsen. Minu pisitilluke Eestike!

Tõestuseks, et ma aga kogu aeg koju tagasi ei igatsenud ja järgmisel siinsel õppeaastal ka ellu suudan jääda, panen kirja mõne oma omandatud oskuse.

Keegi võiks mulle trikiratturi paberid anda, sest pimedas sõit, üleäärekivide hüppamine ja kurvi võtmine nii, et pedaal lohiseb vastu maad, ei ole mulle enam mingi probleem. Kuigi pedaalid on juba palju lühemaks kulunud, pean tõdema, et rattaavariid pole mul veel ette tulnud. Ükskord sõimas küll üks autojuht, et ma olevad punase tulega üle tee sõitnud, aga see tõi ainult natuke vürtsi igapäevaellu.
Ma olen õppinud ära, et kui keegi sinuga sulle arusaadavas keeles ei räägi, ei ole ta tingimata saamatu inimene. Siiski on mul veel ühe hispaania tšello mängija kohta kahtlused, sest kuidas on võimalik elada aasta aega Weimaris ja rääkida ainult hispaania keelt!?! Ok, 2 sõna inglise keelt räägib ta ju ka ja noogutamises on ta meister... Kõige kohutavam paks Thüringeni dialektiga võtmetädi muudus aga lausa ingliks (paksus muidugi ei kadunud). Lõpuks sai temaga lausa huvitavaid jutuajamisi peetud ning tuli välja, et tema on ainus inimene, kes tegelikult ka teab, kuidas seal majas võtmed liiguvad ja õppejõudude graafik oli tal peaaegu peas. Kasulik!
Õppisin ise ka rääkima. Oma nime näiteks pean neile sakslastele ütlema teisiti  (n- nagu nimes Anu, mitte Annika). R- täht tuleb mul kurgus põristades kah peaaegu välja, kuigi väidetakse, et ka mu "normaalne" rrrrrr on päris šarmantne.
Harjusin ära, et kõik tunnevad kõiki. Rattaga läbi linna kiiresti sõites näen kindlasti vähemalt kahte tuttavad. Ärge arvake, et ma niisama luiskan, ma tegin lausa statistikat! Ja see oli veel kiiresti sõites! Peole minnes poleks tõenäoliselt seltskonna pärast vaja muretseda, sest esiteks on 25-90% pidulistes vähemalt nägupidi  tuttavad  ja teiseks on Weimaris nagunii max3 peo kohta mida külastakse.
Sain selgeks poes käitumise. Rahakotis peab olema 1 eurone või vastav metallitükk, et lunastada käru. Samas võib tegelikult ka kohe otse asjad kilekotti laduda. Kartulisalat maitseb väkk!  Pangakaarti ei tohi lõpmatuseni maksmisel kaardilugejasse jätta. Kõige olulisem oskus on aga ahvi kombel oma ostetud asjad kassast ära koristada!
Igasuguseid nippe tuli ka välja. Näiteks toob postiljon koju kõik tellitud pakid. Peab lihtsalt õigel ajal kodus olema. Youtube blokitud laule (neid on aga palju) saab endiselt kuulata, kui toksid sisse koos nimega lyrics. Kui loengus hakkab kostma lauale kopsimist, siis on aeg ärgata ja lahkuda, sest loeng on läbi. Kopsimine tähendab vist kiiduavaldust loengu pidajale. Aplausi asemel siis. Poes on jäätis kallim, kui ostes seda jäätisekohvikust. Mõnus!




Selline oli minu viimane, 111 postitus. Aitäh mulle kaasa elamast. Eestis näeme!

Lähen nüüd ruttu magam, et kiiremini kohale jõuda (:




Ikka ja endiselt seesama armsavõitu tagasihoidlik punastamakippuv Eesti neiuke.

Feier

Minu erasmuslase õppetöö on läbi. Punkt. Tehtud. 15.juulil lõppes ametlikult semester. 

Nüüd on veel ainult vaja kõik järgmiseks aastaks organiseerida ja suveks graafik teha. Ja ma ei tee selle graafikuga sugugi nalja. Kuigi endagi võtab muigama. Praegu on asi aga juba päris tihe. Suvitamine, peod, sõbrad, perekond. Suvi!  Kui kellelgi on ettepanekuid, mida peaks suvel kindlasti tegema, siis kirjutage!!

 

Mina pole muidugi ainus, kellel õppetöö lõpp on käes. Käisin nimelt nädalavahetusel tööl. Arvake ära mis üritused toimuvad praegu?? Lõpupeod muidgi! Abi-ball'iks kutsutakse seda. Abituuriumi lõpuüritus siis. Abituurium tuleks ka vb veel lahti seletada. See peaks siis olema nagu viimane klass, mille lõpus tehakse ülikooli astumiseks vajalikud eksamid. See on tihti ka n-ö13 klass ja eksami tegemine pole neile, kes ülikooli astuda ei taha, kohustuslik. Ühesõnaga - keeruline. Seletada tahtisn aga lihtsalt seda, et Abi-ball ei tähenda üldse mitte seda, et abivajajad tantsiksid, vaid ennast on ikka ülesse löönud kamp keska lõpetajaid. Üldjoontes nägi selline üritus välja ka nii nagu minu keskkooli lõpetamine Estonias. Kui aga meie saime tunnistused, lilled ja tegime õpetajatega ning vanematega väikses näksimise ja läksime ise pärast pidutsema, siis siin jäi pidu nagu ära... Vanemate ja õpetajatega söödi-joodi, siis tuli mingi paha bänd või mingit tantsumuusikat, aga keegi nagu eriti ei tantsinud, nalja nagu ka ei visatud ja kuigi ruum oli broneeritud kella 3ni, oli natuke peale 1te plats puhas. Tuimad sakslased....?

Minule, kui töötajatele variant aga sobis. Kella 2 ajal öösel sooviti siis mulle juba schöne feierabend.  Tõlkes: ilusat puhkeõhtut! Puhkeõhtut kell 2 öösel!!! Ja nii öeldakse alati peale tööpäeva kellaajast sõltumatult.  Mõnikord on mul küll tunne, et neist sakslastest ja nende kommetest ei hakka ma kunagi aru saama...

Läänerindel muutused!!!

Hallo hallo hallooo Eesti ja eestlased!
Number üks, 10 päeva pärast olen Eestis!
Number kaks, septembris tulen tagasi Weimarisse!

Musikgeschichte

Ma tundsin ennast lausa kuidagi saatuse käe poolt puudutatuna, kui meie õppeaasta viimases muusikaajaloo loengus lausus õppejõud, et viimase heliloojana vaatame ka natuke Arvo Pärdi loomingut. See pani kohe loengulise õppetöö lÕpu õ peale lainelise joone.

Saateklassi eksamil sain täna hindeks 1,3 ehk siis kolm komakohta vähem kui suurepärane ja 7 komakohta rohkem kui väga hea.

Sessssssssss
Stresssssssssss
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kuumus

Peale püha Johannesepäevast vihmasadu ja jahedust on õige suvi siia kohale jõudnud. Eile oli hommikul juba napilt alla 30 kraadi. Hispaanialased kilkavad, põhjamaalased tahaksid ainult varjus olla.
Minu nädalavahetuse õhtud mööduvad tööl. VW bossi sünnipäeva pidu 180 inimesega ja täna kellegi pulmad. Mis te arvate, millise oskuse ma eile VW-s omandasin?  Vihjeks kuumus ja valdavalt ärikatest mehed... Aga otse loomulikult vaadiõlle laskmise oskused. Pole see lihtne midagi - kallamise kiirus, klaasi kalle, vahu konsistents jne.

Jalgpallis kaotasime!!! Jeeeee!!! :D või oihhh...böö tähendab. Sakslastele tuli ikka kaasa tunda ja neid natuke toetada. Nad olid kõik nii hingega asja juures. Aga läbi on see trall nüüd õnneks :)

Meil hakkab ka nüüd muideks sess! Järgmine nädala mängin kahel eksamil ja kirjutan kolmanda. Trallalalaaaa. Tahaks randa hoopis, aga kuna siin seda nagunii ei ole, siis pistan senikaua hea ilma purki ja võtan eestis välja ;)

19 päeva veel!

Päevakorras on jalgpall

Ma arvan, et täna oli see päev, kui vaatasin oma elu esimese jalgpallimängu otsast lõpuni ära. Uhhh... Ja pidin ma siis just selle Portugal-Hispaania mängu valima?!!! Ma polnud kunagi enne kuulnud, et peale õige aja lõppu antakse neile veel tervelt 30 lisa minutit. Ma polnud kunagi enne isegi mõelnud selle peale, mis võiks juhtuda, kui kumbki meeskond on nii "saamatu", et ei suuda ühtegi väravat nende 120 minuti jooksul lüüa. Aga nüüd ma siis tean... Tean ka juba palju muud: eelnevaid mänguseise ja põnevamaid seike, kes on kellega mänginud ja kui pikaks see mäng kujunes, millised on intriigid ja kuidas treenerid välja näevad. Nimetage seda integreerumiseks või milleks tahate, aga see jalka hullustus hakkab ju siin lausa õhust külge. Ja homme, HOMME on see päev, kus Saksama, SAKSAMAA mängib...Kelle vastu? Kas te siis une pealt juba ei tea? Kas te siis ei tea ka seda, et nad pole juba miljon aastat ühetegi mängu Itaalia vastu kaotanud ja nüüd ootavat imet? Kas te siis ei tea, et see kogu saksamaa läheb puhta segaseks, kui neil (meil) õnnestub Hispaania vastu EM võita? Ohh seda lusti ja lillepidu ja kaasa elamist ja jalkast rääkimist  ja rääkimist ja ennustamist ja poodisid täis saksa lippudega ja autosid kolla-musta-punastes toonides ja hõiskavaid inimesi ja uhhh....saaks see juba kord läbi...

Läänerindel muutusteta

EEEEEEsti!!!!

Kelnerinna seiklused jätkuvad. Kõike huvitavat kirja ei jõua panna, aga mõne lausega.

Tegin cateringi ja tuvastan, et 300 inimese seas on 3 eestlast. (Tegemist oli mööblimessiga). Kuna parajasti on kohvi tellimuste aeg, siis küsin möödaminnes ka neilt, siis eesti keeles, kas neil kohvi soovi on. Blond naine (kaugelt muideks juba eestlase nägu) vastab julgelt, et jah. Võtan tellimuse ja toon kohvi lauda. Ütlen kenasti "palun, teie kohvi", aga ei mingit reaktsiooni. Et siis ikka mingisugust tagasisidet saada küsin veel igaksjuhuks, et kas võin tühjad klaasid laualt juba ära koristada. Äkitslet vaatab naine mind kui imelooma ja küsib veel üle, kas ma ikka seda tõesti eesti keeles ütlesin. Eestlannal olevat lausa kananahk kätele tulnud, kui kuulis, et ma eestlane olen ja niimoodi kodust kaugel õpin ja natuke ka juba töötan. Väga armas oli rahvuskaaslasi näha ja nendega ka järgneval päeval natuke juttu rääkida.
Arvata võib, et koduigatsus tuli....

Tuli vastu kass...

....ja mina ütlesin saksa keeles: Gehe doch schon raus! Komm nicht rein! Peale seda kassi ühika trepikojast välja ajamist vallandusid mu pea mõtted. Miks ma selle kassiga saksa keeles rääkisin? Loogiline, saksa kass mõistab ehk saksa keelt paremini. Aga mis keeles ma siis ise mõtlen? Jõudsin järeldusele, et mul on tegelikult täitsa ükskõik, mis keeles need mõtted mu peas liiguvad. Tõenäoliselt ei tõlgi ma enam ühes keeles peetud vestluseid teise, vaid arutlen oma peakeses siis kas saksa, inglise või eesti keeles. Raske on natuke uskuda, et ma unenägudes ka mõnda teist keelt peale eesti keele kasutan, aga mine sa tea...

TÄNA ON VIIMANE ÕHTU TÖÖL!!! 

Igatsen Eestit . . . . . .

Kelnerinna igav elu

Tööl on muutunud juba nati rutiiniks. Kuna nüüd pole mul siin nii palju enam koolis asju taha vaja, siis olen lasknud ennast graafikusse panna nii palju, kui neil mind vaja läheb. See tähendas siis, et tänase seisuga olen 4 päeva järjest õhtuti tööl olnud, ning ka homme ootavad mind peeglitelgi säravad seinad.
6 nädalat on juba seal telgis ringi joostud ja tõenäoliselt olen ma poleerinud juba igat sealset klaasi. Neid lüüakse nimelt igal õhtul käsitsi läikima. Ma olen vedanud laudadesse tõenäoliselt kõik neid tuhandeid taldrikuid ja siis laudadelt jälle selle kõik ära. Ma olen õppinud ära saksakeelsed sõnad: pühkima, hari ja kühvel, määrdunud, must, ära viskama, pesema, kuivatama, poleerima ja palju palju muud. Olen tulnud välja minu jaoks keerulistest olukordadest. Kas teil soolapulki ka on, küsis klient. Salzstangen?!??? Jaa, nüüd ma tean, et need on soolapulgad, aga ka siis sai kenasti naeratatud ja öeldud, et ma kohe küsin. Ise mõtlesin, et mis asi see soolane stange siis ka olla võiks...
Veel üks jalgpalli hõnguline nädal ja telk pakitaksegi kokku. Miks jalgpalli hõnguline? Kas te siis ei teagi??? Mingi jalgpalli MM või OM või EM või ma midagi igaljuhul on käimas ning sakslased on hullumas. Töötajad vaatavad pauside ajal ja salaja ka tööpostil olles jooksva mängu tulemusi. Kontserdi külastajad nihelevad toolidel ja küsivad meilt mängu seisu. Mina aga ütleks selle peale saksa keeles, et mul on jalgpallist völlig egal (täiseti ükskõik). Kuidas sellest hullusest aga ringiga mööda minna, seda ma ei tea...

Täna oli meil tööjuures selline esineja. Mina sellest saksa huumorist veel aru ei saa, aga 450 inimest nautisid  sellist asja: http://www.youtube.com/watch?v=lDJgtemS9MA

Hmmm

Järjekorras kümnes. Kohti seitse.
Kas peaks lootma aasialaste keeleoskamatuse peale v6i pakkima hakkama....? Selles on küsimus

Mõtted mujale ehk rattamatk iseendaga

Muusikakooli Schul Forta avatud uste päev

Lisaks imeilusatele endistele kloostrihoonetel kus lastel tunnid toimubad, on loodus lihtsalt mega kaunis! 

Tõenäoliselt vilistlased. Näide saksa memmedest.

Pojengid on siin ka täpselt samasugused nagu Eestis

Piilusin kohalikku festivali

Kuidagi teevad nad selles majas veest soola

Rattatee

Peaaegu üleval

kõll-kõll mina veeren siin!

Rudelsburg. Tõlkes Pakikindlus

Alla mäge!!!

Ja jälle mäest üles lossikeseni

kanuulaagri laevuke

Õitsenud raps ja moonid lehmade taustal

Veinikülakese hobused

Viinamarjade taustal, nõgeste vahelt piilumas proua lehm

Ootus

Ja kui ma arvasin, et harjutusperioodil oli pinge juba piisavalt suureks keritud, siis eksisin rängalt. Üle 70 inimese oli eksamisooritajate nimekirjas. Seda ainult klaveri erialale ja ainult magistriõppesse. Mõlgutasin, et palju meil siin praegu magistris klõbistajaid on... 5 ehk.... Võib-olla võetakse sellel aastal rohkem...? Ei tea.
Neljapäeval kell 15 oli minu 22 inimesest koosneva grupi kogunemine. Kohal oli õnneks ainult 13, 4 neist ainult eurooplased. Stardipositsioon tundus hea. Selgus, et mängimine toimub kahes voorus. Esiteks etüüd ja polüfoonia ning seejärel mängivad edasipääsenud ülejäänud kava.

Ootus

 Oh, kui suureks see pinge kasvas, kui õppejõud pärast esimest ringi nimekirjaga välja tuli. 5 pääses edasi. Vaikus, nimede uuesti kontrollimine, kurbus, mõni pisar ja palju ohkeid. Mina pääsesin edasi!
Siis selgub aga tõsiasi, et professorite aeg on lõpukorral ja  kuulata saavad nad sellel päeval veel ainult 3-4 mängijat. Sedagi muidugi teoseid pidevalt katkestades. Kuna mind juba teati, siis öeldi mulle praktiliselt otse, et kuna ma siin elan, siis pean järgmisel päeval mängima. 8.30!!! Mina olin aga ennast juba tollel päeval pooleks närveerinud, kuna teises voorus pidin veel kammermuusikat mängima ja tšellist sooritas täpselt samal ajal ka sisseastumiseksamit. Viiulimängija oli juba 2 tundi oodanud. Veel üks magamata öö, veel üks viletsa isuga hommikusöök ja mängimine kellaajal, mil mu aju veel tavaliselt magab. Polnud aga miskit teha...

Ootus

Nii ma siis käisin täna laval ja sooritasin oma kammeransambli suunalise magistri sisseastumiseksami teise vooru. Kõigepealt mängisime triot, kus nad meil iga osa algust kuulda tahtsid ning seejärel piinasid nad mind veel Mendelssohni Fantaasia mängimisega. Solo tükis libastusin ma ühes kohas ja kaotasin korra järje. Hoolimata minu meelest väga heast kammeransambli mängust, saigi see ühes kohas mõne noodi mängimata jätmine ja kuuldavalt järgmisele fraasile hüppamine tõenäoliselt mulle saatuslikuks. Käisin ise ka täna teiste eksamit kuulamas ja tase oli ikka väga kõrge! Loodame siiski parimat, sest mu õppejõud ütles, et olen ootusnimekirjas ja ehk on mul siiski veel võimalus...ehk...ehk.

Ootus

der Stress

Küüned lõhenevad, kalverikeeled katkevad, pianistidest sõbrad kaovad harjutusklasside pärast kaklemise tõttu, istumine eelmisest mängijast soojale klaveritoolile, eriala tunni nihverdamine saali, proov kammeransambliga, enda lindistamine ja kuulamine, harjutamine, harjutamine, harjutamine. Homme on sisseastumisEKSAM! Minu grupsi mängib 22 inimest 3 tunni jooksul. Kuidas see ajaliselt võimalik on? Ärge parem küsige.
Uhhhhhhh!

Kelnerinna seiklused

Tundub, et olen ennast tööl liiga lõdvalt tundma hakanud. Ajasin täna esimest korda joogi lauale. Õnneks oli suht värvitu alkoholivaba õlle.
Väike vale külastajatele, et küünlad ei põlenud kunstniku soovi kohaselt, kuigi tegelikult oleks olnud lihtsalt veel põrgulikult kuumem.
Kõrge pesukäru linade sees hüppamine, et kõik laudlinad ikka ära mahuksid.
Uus sõnavara. Näiteks Go-go Stange-postitants. Ärge nüüd arvake, et ma kuskil kõlvatus kohas elamiseks raha teenin. Seos tuli läbi soolapulkade - Salzstangen.
Kas te kujutate seda ette, et sõna prügi kõlab sakslastele armsalt. Samalajal kõlab nende sõna prügi kohta - müll- minule jälle väga pehmelt!! Põhjus pidi peituma prügi viimases tähes. -i või -chen'ga lõppevad sõnad on hellitavad. Nagu eesti keeles -ke.

Tschüssi!
             Annike!

Siis kui pärnad õitsevad...

...mõtleb Anni tuleviku peale ja mitte ainult ei mõtle, vaid tegutseb ka. Nimelt on mul olemas lennupilet Eestisse 19.juulil!!!!

Eesti ja pere ja suvi ja sõbrad ja soojad ilmad ja kõik see on muidugi mega, aga tegelikult meeldib mulle siin ka väga olla... Veel ei tea, kas mu plaan ka õnnestub, aga täpselt nädala pärast 31.mail teen siia magistrisse sisseastumiskatsed. Sõbrad ja tuttavad, kes mind parema meelega Eestis näha tahaksid, hoidke ikka mulle pöialt. Välismaal õppimine annab nii palju juurde!

Järjejutt: kelnerinna seiklused

Tulin rattaga sõbranna juurest ja otsisin 10minti enne tööõhtu algust kontserdimaja tagumist sissepääsu. Õnneks tiirutas üks tuttava näoga rattur ka samamoodi ringi ja nii ma siis hõikasingi "Hallo!!". Moodustasime mu tagurpidi nimekaimuga ühise rinde ja saimegi peale 4 kinnist ust kuidagiviisi sisse. Järgmine meile antud juhis kõlas: Minge lifti ja siis paremale. ???. Seisame kahekesti suures kaubaliftis ja nuputame, et kuhu me siis nüüd sõitma peame. Kaks nupukes EG ja üks U1. No jah, kaks tobukest, EG on ju 1.korrus ja seal me juba olime. Köök. Inimesed sebivad. Sakslanna on õnneks hea suuvärgiga ja nii me siis saame ennast ühte raamatusse kirja, liiga suured valged triiksärgid, punased lipsu ja pika musta põlle. Järgmine orienteerumisülesanne: riietusruumid. Me näeme välja imelikud, mehised, ei tea kuidas põlle ette siduda, aga käib kah. Ja mis teevad kaks lipsuga neiut? Lõikavad saia, lõikavad saia, lõikavad saia,saia,saia,pakivad,pakivad,pakdvadvadavad  ja nii 2 tundi!! Saab juttu rääkida, tasapisi tuleb abilisi ja meie oleme nüüd šeffid. Meie teame kuidas tuleb lõigata ja kuidas tuleb pakkida. Jagame kõige viletsamad töö, kottida kokku voltimine, teistele :D Me oleme äge tiim ja inimesed mäletavad meid meie nimede sarnasuse tõttu. Sõidame liftiga saali. Üüüüratu!  Kujutage Estonia saal suuremaks ja pange 600 inimest laudade taha istuma. Eelroad on juba enamus laudadel. Paneme veel kihilise kastmeklaasikese iga taldriku keskele ja teeme veel nippet näpet ning siis see algab. Mulle surutakse valge ja punane vein kätte ja öeldaks, et mine ja paku. Mis vein? Kuhu ja kuidas ma pakun? Lihtsalt lähen ja küsin, kes soovib. Lasen inimestel ise pudeli pealt lugeda, aga spetsialiste tuleb harva ette. Põhikäiguks valmistutakse nagu sõjaks. Meie relvaks on kaks paari valgeid kindaid. Pealikud teevad laudade ründamiseks plaane. Segadus taimetoitlastega, kuumad taldrikud, voolav pruun kaste. Juba ongi osad söönud, juba peab jälle asju minema vedama. Nõusid pole enam kuhugi panna, kaos. Algab etendus/hingamispaus.
Ma tunnen ennast nagu väike laps. Käin ja kolan kõikjal ringi, räägin inimestega juttu. Baaris on tore onu ja annab mulle klaasi limpsi. Hiljem läheb samas vaimus edasi magustoitude, veini pakkumise, klaaside koristamise ja asjade kokkupakkimisega. Töötajaid on palju ja ma ei suru ennast klaase kastidesse pakkima. Üritan midagi loovamat teha. Käin ja küsin baarist kaste ja viin pakitud klaase liftiga alla kööki. Viskame inimestega nalja ja proovime köögis järele jäänud magustoite. Kell 1, kui enamus inimesi abistab nõudepesemise ja poleerimisega, küsin ma ennast koju. Juba 9 tundi seigeldud, aitab küll.

Mehestumine

Ilusa kirikupühaga on saksamaal ühendatud meeste õllejoomise püha. Taevassetõusmise püha on samaaegselt ka meeste-/isadepäev. Isadepäevaks seda väga kutsuda ei tahakski, sest päeva püänt seistneb selles, et mehed varuvad endale kastide viisi õlle ja sõidavad kampadega koos seda kuskile jooma. Selleks ehitatakse ka vastav varustus.
Ja nad võtavad seda ikka väga tõsiselt. Kell 10 nägin teedel juba kampasid ja kõik rüüpasid mõnusalt külmal hommikul õllekest. Õhtuks olid nad õnneks vist juba kuskile magama vajunud, sest salsa peole oli ära eksinud ainul üks vanaisade kamp.

Mina mehestun siin ka vaikselt. Õllet küll nii palju ei rüüpa, aga rattasõidust on mul tõenäoliselt päris kenad jalalihased. Piia, püksid mahuvad siiski veel jalga!! :D
Trennis küsis aga treener, et mis spordiga ma tegelenud olen, sest mul on väga kena õlamusklistik. Ma arvasin, et see on ikka pekk!  :D Miks muidu ma värisen nagu haavaleheke, kui ma kätekõverdusi (naistekaid) teen? See pidi olema aga sellest, et musklid pole harjunud koos töötama. Ja kust tulevad siis need koledad mehelikud lihased??? Ja kuidas neist lahti saada?? Tugev Eesti naine, klaverimängija, geenid? Peaks äkki järgmisel jaanipäeval sangpommi tõstmise naiste kategoorias kaasa lööma?
Et mehelikkus võitu ei saaks, pidi lihtsalt salsat tantsima minnes kleidi selga panema.

Kallis emme!

Ilusat emadepäeva maailma kõige paremale emale- minu emmele!

Kui ma vaid suudaksin ka kunagi olla sama supervõimekas. Kõige hoolivam, armastavam, mõistvam. Ema, kellele võib kõiges rääkida ja kõike küsida. Naine, kellel on suurepärane maitse, kunstniku hing. Keegi, kes on nii õrn, aga peab vastu ka mootorratta retked ja tormiga telgis magamised. Päikeseline inimene, kes leiab hea lahenduse igale olukorrale. Ükskord ütles vist isegi naabrist nõiataadike, et minu emmel on väga tugev positiivne aura. Ei saa ju olla kahtlustki, et minu ema on maailma parim!!! Suur-suur kalli!!!

Kingitud kingituse tagasi kinkimine :)

Kõigile teistele emadele ka muidugi ilusat emadepäeva!

Arbeit

Oma töö otsimise, leidmise ja proovimise seiklustest polegi ma siia veel kirjutanud. Igal juhul proovinud olen ma siin kooli kõrval juba päris palju väikeseid tööotsi.
Esimesena leidsin endale töö lapsehoidjana. Kahjuks piirdus aga kõik ainult pere tundma õppimise ja ühel korral paar tunnikest ühe lapse hoidmisega. Tore oli aga saksa peret näha. Ise ütlesid nad küll, et pole väga tüüpiline mudel. Siiski tundub mulle, et selliseid ülikoolist välja kasvanud peresid on päris palju. Ärge te nüüd arvake, et tegemist oli noorte vanematega - ei, sugugi mitte. Saksamaal on ju ülikooliharidus tasuta ja õppijate vanus on väga erinev ning lõpetamisega venitamine liigagi normaalne. Tundus aga, et pere ei teadnud ise ka, mida nad tahavad ja nii nad olid algusest peale kuidagi viletsad ühenduse võtjad. Mis ma ikka siis surgin. Hoidmisega sain kenasti hakkama, kuigi laste 4aastane vanusevahe tegi asja nati keeruliseks.
Järgmisena sattusin ma justkui kuhugi filmi. Töökoht oli hotelli restoranis. Õhtusöögi kõrvale jookide tellimuse vastuvõtmine ja laudaviimine. Tundub nagu päris tavaline kelneri töö, aga kui te vaid kujutaksite ette, kui suur see köök oli, kust läbi tuli minna. Ma olin pidevalt eksinud!! :D Töö ajal sai veel hakkama, aga kui siis pärast tööd oli vaja riietusruum üles otsida, polnud mul tõesti enam õrna aimugi :D Keeleliselt oli see töö ka alguses päris keeruline. Eriti kui inimesed küsivad su käest mingit Spezit, mida menüüs üldse pole. Kõigile kokteili sõpradele siis teadmiseks, et kui teil kunagi peaks pähe tulema Saksamaal Colat ja Fantat segamini juua, siis just seda nimetatakse Speziks. Väkkk!!! :D Rahvast oli tollel päeval mega mega palju ja õnneks ma kedagi õluga üle ei valanud :D Seegi tööots jäi aga ainult ühekordseks proovimiseks, sest töötajaid neil tegelikult nii palju vaja ei lähe, kuna külaliste arv pole tavaliselt nii suur kui tollel päeval.
Vahepeal oli veel üks pisike lehekeeramise ots. Nii hariv oli näha kõrvalt professionaalse kammeransambli proovi ja kontsert oli lihtsalt nii hea!!!
Lõpuks olen ma nüüd aga endale väikese koolikõrvase töökese leidnud. Nimelt jooksen paar korda nädalas telgis ringi :D  Tegelikult on tegemist ideaalse mini töökohaga. Töö on lihtne ja üldselt nädalavahetusel alates kella 18st kuni nati üle südaööni. Peeglitelgis toimuvad igal õhtul kultuuriprogrammid/kontserdid ja muidugi saavad külalised sinna juurde ka head sööki ja jooki. Minu tööke ongi tellitud joogid/söögid laudadesse viia. Esimesel õhtul oli muidugi segadus suur. Seal on laudasid kuskil 80 kanti ja kui need kõik sajad inimesed juua ja süüa tahavad, on jooksmist muidugi palju. Köögi poolel oli mul veel ka selline boss, et ühestki ta sõnast aru ei saanud. Mõtlesin, et oehhh jessuke, hakkab raske olema... Õnneks on seal minusuguseid väljamaalasi ikka mõni veel ja lõppkokkuvõttes tulin väga viisakalt kõigega toime. Järgmiseks õhtuks olid mu kõrvad suutelised ka selle tädikese diktsioonist aru saama ja ka vahepealsest metsikust kiirusest ja pingest hoolimata, on töötada tegelikult päris tore : )

Sirelid

Sirelite lõhna on õhtu täis. Jalgrattaga sai täna t-särgi väel kell 22 ühikasse  sõidetud. Teist korda siin olemise jooksul oli äike. See on siin ikka korralik kärts, mürts ja sähvakas. Lämbe vihmajärgne õhk, õunapuuõied lendlevad mööda tänavat. Mutimullahunnikute asemel on park võililli täis. Nartsissid on oma õied pruuniks ja krõmpsu tõmmanud. Kartulid peaksid üle nädala tagasi juba sakslastel maas olema. Toomingad on täies õies.

Chill

Milline lõõgastav tunne on peale kontserte. Lihtsalt mega! Pealegi veel väga hästi ajastatud, sest täna, 1.mai on ju suur püha. Ilm on lihtsalt mega ja lähen vooluga kaasa. Kõigepealt puust autode mäest alla laskmise võistlus ja seejärel vanakraami turg. Kuna kõik poed on kinni on inimesi tänavad täis. Peredega ja sõpradega, päikeseprillide ja suvekleitidega. Õhtupoole järgneb tõenäoliselt sõpradega grillimine ja pargis peesitamine. Suvi.

Laval ülesastumised läksid hästi, aga et ennast seal vabalt tunda, oleks selliseid tihedaid päevi rohkem vaja. Eile tundus küll, et minu esinemise-edukuse-graafiku-kõverjoon läheb vastavalt ülesastumiste tihenemisele aina üles poole.

Minu esinemine klaveriklassi kontserdil:
http://www.youtube.com/watch?v=Fkd7dHhX57g

Suveks vormi? HILJA!!! :D

Suvi jõudis täna siia. Lükkan ta Eesti suunda edasi ;)  Totaalne t-särgi ilm. Lust ja lillepidu lihtsalt. Seda pidi nautima minema ja nii ma siis tegin pargis üle pika aja jooksutiiru. Ilm oli aga ainult väike killuke mu turgutajaks. Nimelt käisin paar päeva tagasi ühes trennis ja lihased olid mitte liigutamisega nii harjunud, et piimhape tegi mu kõigis musklites väga-väga suurt valu. Parim kaitse on teatavasti aga ju rünnak. Tegingi valule üks-null (või siis nüüd on 1:1)  Täna õhtuks on juba täitsa inimese tunne ja trepist alla minek mind enam unenägudes ei kummita :D
Arvata on, et need ilusad ilmad hakkavad kohe kangesti kõiki tudengeid päeval parki chillima kutsuma. Ma üritan ikka vastu panna. Peab lihtsalt. Esmaspäeval on kuidagi nii juhtunud, et n-ö kolm esinemist on. Kõigepealt mängime trioga saalis oma sonaadi teistele tudengitele ja tuttavatele ette, seejärel on tšelloklassi ettemäng ning lõpuks on õhtul veel minu professori õpilaste kontsert. Ammu pole mõnda nii tihedat päeva olnud. Kõige selle tipuks on veel tegelikult sama päeva hommikul kell 9 muusikaajaloo loeng...
Päikest teile!!!

Pööö

Google translate õpetas täna mulle uue eesti keelse sõna. Panen siia ruttu kirja enne kui meelest ära läheb. Nimel ribikaardin või ruloo on teise s6naga žalusii. Ma pole elu sees midagdi sellist kuulnud, aga ÕS ütles, et täitsa eesti keeles oleva sõnaga on tegu. Saksa keeles siis Jalousie.

die Jalousie - blinds - ruloo/žalusii


peu a peu (pöö a pöö)- samm sammult, nagu üks lektor meil alati ütleb. 

Laupäev

Ilmselgelt on nädalavahetusel kell 10 kooli poole startimine lootusetult liiga hiline. Nii ma siis leian ennast taaskord sellest kooli kohvimasinatega täidetud "kohvikust"/puhkeruumist. 4 hiinlast suristavad siin oma keelt. Ühel on klass olemas ja hea meelega teeks talle miskit halba, aga üritan veel ennast kontrollida. Klassisisene üksteiesele ettemäng on alles kell 12 ja pool tundi on k6igest veel vaja ruumi oodata. Aga siiski. Laupäev v6iksid kuidagi ilusamini alata...

Ilusat nädalavahetust teile!

9

Taaskord algavad süstemaatilisemad saksa keele õpingud. Grupp number 9 peab tulema väga vinge. Rootsi juurtega nalja viskav õpetaja peaks meile klassi ette tulema. Tõeliselt äge on aga see, et ennast rühma registreerides nägin nii palju tuttavaid, kes ka minuga koos õppima hakkavad. Pidasime siis juba plaani, et teeme ikka korralikult tööd ja üritame tunnist viimast võtta. Nalja saab ju saksa keeles ka vabal ajal visata. 

Kolm lossikest

Eestlastega käisime lossidesse ronimas. Selline eestlasilik oli. Kõik olid kuidagi vaiksed ja tagasihoidlikud.

Meistrikursusel käisin ka. Strasburgist oli taiwaanis sünndinud õppejõud kohale sõitnud. Väga sõbralik oli ja andis väga häid vihjeid mu Skrjabini etüüdide kohta. Lisaks kõigele selgus, et tunnen kahte tema prantslasest õpilast, sest olime koos Tallinnas sama professori juures õppinud. Väike, väike on see maailm. 

Vaade losside juurest

Rattal kukkus juba korraks ratas alt ära :D Aga sellest me ei räägi :P

vurra vurra

Mina vurisen nüüd jälle jalgrattaga ringi! Kohe väga hea meel on, et oma varastatud tagumisele rattale asenduse leidsin. Kui tore, et ülikoolil on oma tudengite rattatöökoda. Veel toredam, et ma tabasin ka selle lahtiolekuaega. Vurasin sinna kohale ühelt vanalt rattalt võetud väga loperguse tagarattaga ja  kuna lopergus oli ikka liiga lopergune, leidsime töökojast uue rattasisu (velje?) 5 euri pidi uue rattatüki eest maksma, aga see on ju lausa peaaegu muidu! Eile vuras igaljuhul mu kulla-kallis väga hästi ringi ja tõi mu kenast peale salsa tantsimist koju. Salsa peod on siin iganädalased sündmused ja eks minagi olen vahest oma jalga keerutamas käinud. Täna tegin kaasa ka tantsukursuse sissejuhatava tunni ning peol läbisin vähemalt paar tundi veel. Tantsupisik on meie suguvõsal vist ikka veres ; )

Käisin ka oma esimeses pedagoogilises loeng/seminaris. Ise küll suud kordagi lahti ei teinud, aga nüüd tagantjärgi üles kirjutatud tundmatuid sõnu vaadates on mu keeleoskuse areng ikka silmaga nähtav.  Näiteks on üheks sõnaks anstrengungslosigkeit. 21täheline sõna!!! 

Pean veel oma keeleoskusega kiitlema. Nimelt oli saksa keele rühmadesse jagamise testi ja mina olin üks kümnest, kes sai ka testi teist ja mega rasket osa kirjutada. Jee!!!

Munadepuu püha

Lihavõtted lähenesid juba kaua. Kõigepealt ilmusid parki ja aedadesse puudele ja põõsastele kirjud munad, seejärel levis kuulujutt, et koolimaja on 4 päeva kinni ning lõpuks see oligi käes. Et aga harjutada nagunii eriti polnud võimalik, siis valmis plaan, et tuleb sõita väiksele ringreisile. Nüüd olengi omadega tagasi Weimaris ja paar ilusat saksa nurgatagust on taaskord minu jalajälje võrra rikkamaks saanud.

Kuna ühe koolikaaslase vanaema elab väikses külakeses Saksa-Prantsuse piiri ääres, siis oligi idee sinna külla minna. Kuna aga ei ole mõtet niisama 400km maha sõita, siis tegime veel paaris kohas peatused. Esimesena külastasime Mainzi (Frankfurdi lähedal). Minu naabritüdruk elab nimelt seal. Ta näitas meile lahkelt linna, ning leidis ka ööseks sõbranna juures magamiskoha. Kuna õhtu jooksul selgus, et tegelikult on täpselt teiselpool Reini jõge veel ilusam linn, nimel Wiesbaden, siis otsustasime hommikul vara ka seal natuke ringi kolada. Miks Wiesbaden pidi ilus olema? Sest 2.maailmasõjas jäi linn ameeriklaste sõjaväebaasi tõttu pommivalangust puutumata. Peab aga tõdema, et siiani on mu lemmiklinnaks Dresden. Lihtsalt imeilusti on täiesti lagedaks lastud linn uuesti üles ehitatud! 

Brunch (Kes ei tea, siis breakfast ja lunch koos on brunch) koos mu kõige armsama saksa sõbrannaga linnas Wörth. Jõudsime kohale just selleks ajaks, kui kõik sõbranna tuttavad olid kenasti jutuhoos. Lihtsalt imepärane oli näha noori saksa keeles nalju viskamas ja vestlus oli lihtsalt niiiiii kiire, et kui keegi midagi vahele tahtis öelda, siis pidi välgukiirusega ründama. Ma isegi ei üritanud. Proovisin lihtsalt suud matsutades kõrvu nii palju teritada kui võimalik, aga ikka ei saanud kõigele pihta. 

Vanaema. Ohh... Kui brunch oli paras katsusmus, siis vanaema oli veel rängem. Samuti oli kõik väga kena ja tore, aga.... See dialekt lihtsalt!!! Mõhkugi ei saanud aru, mis ta räägib. Nati piinlik oli, aga no lõpuks läks asi veidi paremaks. Pealegi oli 79 aastane tädi sellise hooga, et kui järgmine hommik kohalikku lossikesse läksime, siis ei jõudnud talle järgigi :D 

Kui keegi kunagi Reinland-Pfalzi  maakonda satub, siis soovitan kindlasti minna Lindelbrunni. Lihtsal võrratu! Lossivaremed mäe otsas. Kuhu iganes ei vaata on kaugusest mägine silmapiir. Sinna võikski jääda...

Kohaliku noortega puidust autode mäest alla laskmise võistlus, Thaleischweileris (kas annab keerulisemat küla nime välja mõelda?) jalutamine koos kass-giidiga (lihtsalt tuli ja jalutas terve küla koos meiega läbi), hiiglaslik pühadetort ja ohtralt süüa ning peale 3-4tundi sõitu olengi tagasi igapäevarutiini juures.

Siin õitsevad lõvihamba. Nii on otsetõlge võililledest.
Ilusat kevadet!

Aaaaaaahhhhh!

On ka lihtsalt selliseid päevi, kus lihtsalt....!!! no ei lähe need asjatoimetused kohe üldse kuidagi.
Käisin eile ennast ülikooli spordile registreerimas. Oli registreerimiste esimene päev. Olin endale kenasti k6igist miljonist sopordist k6ige mugavama asukoha ja ajaga alad välja valinud. J6uan siis sinna kell 11 (reg algas kell 9) ja mitte ühtelgi neist trennidest polnud enam vabu kohti. Ok, olin ju ise süüdi, et liiga hilja läksin...
Edasi, peale l6unat 13.30 pidi saksa keelde registreerimine ja test olema. Lähen siis kenasti täpselt selleks ajaks kohale ja       kööga. Saksa keele 6ps oli vale kellaajaga meili saatnud. Test algas juba kell13! Phhh!!! Järgmine nädal on ka test ja oleks ju k6ik tore, kui mul samal ajal juba kahte tundi ei oleks. Alati, alati on k6ik asjad ühel ajal! Ma lihtsalt ei saa aru, mis kosmiline j6ud see on. Ja arvate, et peale seda ja 1,5 tundi klassi ootamist, oli mul väga inspireeritud meeleolu...? Oh ei!

Täna jätkus k6ik samas v6tmes:
S6branna ei j6udnud minuga l6unale ja peale seda jalgratast parandama. Toit oli sööklas lihtsalt kuidagi eriti maitsetu. Rattatöökoda oli 6igel ajal kinni. Pedagoogilise praktika 6pilane ei ilmunud tundi. Klasse ei ole ja kui nüüd selgub, et rattatöökoda täna ka uksele märgitud ajal lahti ei tehta, siis v6ib küll öelda, et see on 100% eba6nnestunud päev.

Mingi imelik tähtede seis vist, ei teagi mida muud süüdistada.

Teine pool

Algas teine semester.

Üritan paika panna oma plaane. Üks suur "meldung" (registreerimine) käib. Kammermuusika, saateklass, eriala, loengud, ülikoolisport jne. Üleöö oli koolimaja inimesi puupüsti täis. Pinge. Võitlus parimate tunni- ja harjutusaegade pärast. Rabelus, et endale klaveriga klass leida.
Nii algaski see õppeaasta teine pool.

Sellega veel plaanimine aga ei lõppe. Plaanid eluks. Plaanid sõpru näha. Plaanid järgmiseks aastaks. Plaanid tööks. Plaanid maailma avastamiseks.

Järgneb teine pool:  teostus.

Paar sõna

Nagu te tõenäoliselt aru olete saanud, oli reis Inglismaale lihtsalt superrrr!! Ei oskagi midagi halba välja tuua. Võib-olla paisitis päike ainult liiga palju ja n-ö seda tõelist Inglismaa ilma ei näinudki. Piiskagi ei sadanud. Täielik kevad. Ma pole vist elusees nii palju nartsisse korraga näinud. Kui meil on metsaalused ülaseid täis, siis inglismaal on puudesalus nartsissid.

Kõiki neid emotsioone on nii palju, et ei oskagi kirja panna. Üritan siis väikse kronoloogia teha:

Sõitsime õhtul kahe sõbraga koos Leipzigi lennujaama, istusime lennukisse  ja saime Inglismaal tuttavaga kokku. Nii lihtne see oligi. Võttis aga oma 6-7 tundi aega. Ööbisime lennujaama lähedal hostelis. Järgmine päev sõitsime autoga Cambritge'i. Ohhh kui tore vastaspoolne liiklus!!! Mõistus võtis ju asja kenasti vastu, aga alateadvus ja motoorika mitte. Pea keeras ikka üle tee minnes kõigepealt vasakule ja alatihti tundusid vastutulevad autod ilma juhita. Cambridge oli mega ilus. 31 kolledžit ja iga kolledž tähendab kabeli ja sisehooviga lossikompleksi. Lihtsalt mega tsill oli seal. Tudengid õppisid pargis ja turistid sõitsid paatidega jõe peal. Tudeng-turistid jalutasid niisama linnas ringi ja ostsid pileti kõige uhkema kolledži külastamiseks-King's college. Edasi suundusime Lichfieldi, kus elavad tuttava vanemad. Sõime traaditsioonilist karjuse pirukat/ahjurooga ja suundusime edasi veel ühte väiksemasse külakesse, et 2 meist saaks esineda jazz puhkpilli ansamblis ja 2 saaksid kõrvu kinni hoida. Pubi oli natuke liiga väike nii suure hulga raudsete instrumentide jaoks, aga ikkagi tore. 

Järgmine päev käisime Birminghamis ringi ja tahtsime natuke Lichfieldi külastada, aga Birminghamist "koju" jõudes ei suutnud meid enam ükski vägi linnakest avastama minna. Käisime ja ostsime kala ja krõpse ehk fish and chips'e ja sõime kogu "perega  ja vanematega" inglismaa õllesid degusteerides õhtust. Peale seda suundusime veel linna (Lichfieldi) pubituurile. Kuna aga tegemist oli esmaspäevaga, siis kõmpisime varsti jälle tagasi magama. 

Järgmine päev oli varajane äratus, sest läks lahti sõiduks Londonisse. Käisime tegime tavalise turistide jalutuskäigu ja vaatasime kõiki neid kuulsaid asju, mis siiani vaid inglise keele õpikust ja filmidest nähtud on. Kõik nägi veel kuninglikum välja. Üldse on kogu inglismaal selline...hmm...arsitokraatia lõhn. Ei oska seda paremini sõnadesse panna... Saime aimu ka londonlikust tipptunnist, kui pidime kolme erineva metroorongiga kuninglikku akadeemiasse sõitma, et seal tuttava tuttava kammeransambli eksamit kuulata. Ööbisime selle sama tüdruku juures ja nalja sai muidugi rohkem kui kamalaga. Lõpuks oli ka üks tüdrukuks olemise eelis, sest härrased loovutasid diivanikoha mulle. 

Hommikul jalutasime läbi varajase pargi, ärirajooni ja Abby roadi rongijaama, et tagasi "koju" minna. Meid ootas ees muidugi suurepärane söök ja peale seda väike jalutuskäik mets/pargis. Metsasid Inglismaal ikka praktiliselt üldse pole või vähemalt nii mulle tundus. Leinetavad aasad, mis ääristatud põõsastega. Lambad ja hobused roheliste ruudukeste sees. Peale looduse natulemist oli aeg muuska nautlemiseks. Kirikusse minek. Katedraal oli lihtsalt mega suur. Orel võib-olla ei tundunudki nii suur. Kaarli ja Nigulite omast ehk tsipa väikem. Ei tea kah. Organist näitas mulle ühte ja teist ja lasi jalga. Alguses oli ikka keeruline kõigi nende registrite rägastikus, aga lõpuks kõlasid vanad orelitükid orelil päris kenasti. Kummelisel kombel polnud ses hiiglaslikus kirikus pea üldse kaja ja see tegi asja märksa kergemaks.  Õhtul ootas meid veel suur õhtusöök ja järgmine hommik peale tohutut inglise hommikusööki oligi aeg hüvasti jätta. Kähku läksid need sisukad päevad. Peale südaööd ootas mind taas ees mu valgete seintega ühikatuba. 

Peab tõdema, et inglismaal on ikka paljud asjad väga teistmoodi. Liiklus, raha (müntidelt peab luubiga nende väärtust otsima, aga kuninganna pilt peab kõigil rahatähtedel suurelt näha olema), pisitkud, kõik mõõtühikud, soe ja külm vesi eralid, katuseräästasteta majad jne. Inimesed tundsid aga väga sõbralikud ja jutukad olevat. Neid toredaid inimesi jagus aga igale poole. Londoni tipptund oli muidugi kõige tipp, aga kõik teed olid autosid täis ja lihtsalt inimesi tundus igal pool olevat... Mulle meeldib ikka mu väike Eesti ja rahulik Weimar. 

Kevad Inglismaal

Nartsissid on Inglismaal metsikud. Igast kraavist võis miskit kollast leida. Ilus!!

Cambridge

London

Staffordshire

Ära tegin!

pisike Mina

Klahviklõbin

Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis mängin järgmine nädal seal orelit ; )

Liblikad!

Päike paistab, jope on enamust ajast kõikjal mujal kui seljas, kabrioletid sõidavad ringi, liblikad lendavad ja mina lähen homme udu ja vihm poolest tuntud riiki. INGLISMAAAAAAA!!

Ravi

Kas teie teate palju võiks maksta üks arsti vastuvõtt, kui sul ravikindlustust pole?
Mina nüüd tean kui palju siin silmaarsti juures käimine maksab..

Tegelikult peaks EL ravikindlustuskaardi omanik saama samasugust ravi nagu kõik teised kindlustatud inimesed. Visiiditasu tuleb siiski ise maksta. Eestis oli see vanasti 50 eeku, nüüd 3,2 euri. Siin on selleks 10 eurot ja seda teadsin juba varem. Silma õhu laskmine, numbrite näitamine ja lambiga silma vaatamine läks kokkuvõttes  maksma 43,96 eurot ning lisaks sellele 15 koma midagi eurot silmakreem. See on tõenäoliselt kõige suurem summa, mis ma 3 grammi eest välja olen andnud.  Euroopa liidu ühtsusest polnud selles silmakliinikus jälgegi. Tahad arsti, siis pead maksama ja muidugi sularahas. Mulle on endiselt nii harjumatu, et igal normaalsel inimesel on siin 50 euri rahakotis, tudengil vb 20... Eestis võidelidi, et pangaautomaatides oleks 5 eurosed, aga siin pead sa eraldi lehele minema, et 20 eurost väiksemat summat, ehk siis 10 eurot,  välja võtta.

Lugesin kohe samal päeval raha tagasi saamise kohta Haigekassa kodulehel infot ja isegi helistasin ning panin  ümbrikuga kõik dokumendid teele. Menetlemine on vähemalt 6 kuud....

Kõige lõpuks polegi asi tegelt ju nii hull. Ameeriklased peavad oma taskust iga kuu hiiglaslikke ravikindlustusi maksma ja sakslasedki maksavad ravikindlustuse eest 50-60 euri iga kuu või minu arust midagi sinna kanti.  Minu erasmuse stipist on 50 euri aga juba 1/8  mu kogu kuu rahast...ja kui mõelda, et see on pea 1000 krooni...

Bioloogianurk

krookused?

lumikellukesed

Märtsikellukesed

Võõrasema??

Priimulad

?

?

Lihavõttemunapuu :D

Sellised kevadlilled kasvasid Goethe aiamaja õue peal

Nädal

Ujula, šoping, planetaarium, õhtusöök quatemaalalase, kolumblase, sakslase ja egiptlasega (taccod quatemaalaka ema retsepti järgi).
Klaver harjutatud, orelitund nädalavahetusel ja potensiaalne lapsehoidja töökoht olemas.

Elu on kui ilus õitsemapuhkenud lill.        Millal väetamisperiood tuleb...

Poodlus

Nagu näha, käisin ma mustade pükste jahil. Millegi pärast oli minu nimi mingitele valedele pükstele kleebitud. Uhhh  see šoping on ikka raske töö. Käisin lausa Erfurtis. Nii palju asju, aga ei midagi super ilusat, mitte midagi sellist mida tegelikult ka vaja on. Lõpuks ikka leidsin miskit, aga kallis oli ikka.

Ei olnud stripiklubi. Teksaklubi hoopis. 

Sellise koduse vaatapildi peale panin õhtuks taustana Vikerraadio mängima. 

Erfut-Weimar rongi peal sattusin kokku aga ühe tuttava aaslasega. Ütlesin siis rõõmsalt tere ja rääkisime juttu. Nime ma muidugi ei mäletanud ja siis selgus ka, et ta polegi mitte hiinlane vaid taiwanlane. Siis rääkis ta veel, et ta on 10 aastat ameerikas elanud (inglise keele taset ma ei kontrollinud) ja tegi siin just oma diplomi (4 aastane baka). Ta oli kuidagi ootamatult nii tore inimene. Peaksin ikka kitsamasilmaliste nimesid rohkem meelde jätma :)

Ennast kiitmast ma ei väsi.

Et oma häid külgi ikka korralikult esile tuua, siis kirjutan pika sissekande sellest, kuidas ma käisin juba teist korda sellel nädalal jooksmas. Olen ju tubli, eks?!! Ja siis ma käin veel korralikult harjutamas ja olen aktiivne suhtleja ja mu saksa keel läheb aina paremaks jne jne.  Kõik see on muidugi õige ka, aga ma parem vaikin oma toa põrandast, kus võiks lapsed liivakasti mängida ning riidekuhjadest, mis on katnud kõik mu toa toolid. Ma pigem ei maini, et oma eriala harjutamise asemel hiilin ma oreliklassi või mängin kammeransambli lugusid.  Ma parem ei loe kokku neid tühjalt kulutatud tunde arvuti ees või filme vaadates....

Niisiis Tubliduse tänane jooksumarsruut nägi välja selline:

Jõeke

Teades eestlaste vihast muttidevastas võitlust võivad vaesed loomakesed varsti ju  ohustatud liikide sekka kuuluma hakkata. Mina aga tean, kus mutikasvandus on. Gothe ja Schiller on ammu surnud. Tundub, et Weimar on oma uue tõmbenumbri leidnud - mutila!

Park

Majake pargis.

Linnuke

Märtsikellukesed all vasakul nurgas.  

Onn ühika vastas. Kui mu toa valged seinad mind hullumiseni ära tüütavad, siis  saab looduslast mängida.  Kuskilt peaks ainult kasvu vähendavat vedelikku saama...