Tulin rattaga sõbranna juurest ja otsisin 10minti enne tööõhtu algust kontserdimaja tagumist sissepääsu. Õnneks tiirutas üks tuttava näoga rattur ka samamoodi ringi ja nii ma siis hõikasingi "Hallo!!". Moodustasime mu tagurpidi nimekaimuga ühise rinde ja saimegi peale 4 kinnist ust kuidagiviisi sisse. Järgmine meile antud juhis kõlas: Minge lifti ja siis paremale. ???. Seisame kahekesti suures kaubaliftis ja nuputame, et kuhu me siis nüüd sõitma peame. Kaks nupukes EG ja üks U1. No jah, kaks tobukest, EG on ju 1.korrus ja seal me juba olime. Köök. Inimesed sebivad. Sakslanna on õnneks hea suuvärgiga ja nii me siis saame ennast ühte raamatusse kirja, liiga suured valged triiksärgid, punased lipsu ja pika musta põlle. Järgmine orienteerumisülesanne: riietusruumid. Me näeme välja imelikud, mehised, ei tea kuidas põlle ette siduda, aga käib kah. Ja mis teevad kaks lipsuga neiut? Lõikavad saia, lõikavad saia, lõikavad saia,saia,saia,pakivad,pakivad,pakdvadvadavad ja nii 2 tundi!! Saab juttu rääkida, tasapisi tuleb abilisi ja meie oleme nüüd šeffid. Meie teame kuidas tuleb lõigata ja kuidas tuleb pakkida. Jagame kõige viletsamad töö, kottida kokku voltimine, teistele :D Me oleme äge tiim ja inimesed mäletavad meid meie nimede sarnasuse tõttu. Sõidame liftiga saali. Üüüüratu! Kujutage Estonia saal suuremaks ja pange 600 inimest laudade taha istuma. Eelroad on juba enamus laudadel. Paneme veel kihilise kastmeklaasikese iga taldriku keskele ja teeme veel nippet näpet ning siis see algab. Mulle surutakse valge ja punane vein kätte ja öeldaks, et mine ja paku. Mis vein? Kuhu ja kuidas ma pakun? Lihtsalt lähen ja küsin, kes soovib. Lasen inimestel ise pudeli pealt lugeda, aga spetsialiste tuleb harva ette. Põhikäiguks valmistutakse nagu sõjaks. Meie relvaks on kaks paari valgeid kindaid. Pealikud teevad laudade ründamiseks plaane. Segadus taimetoitlastega, kuumad taldrikud, voolav pruun kaste. Juba ongi osad söönud, juba peab jälle asju minema vedama. Nõusid pole enam kuhugi panna, kaos. Algab etendus/hingamispaus.
Ma tunnen ennast nagu väike laps. Käin ja kolan kõikjal ringi, räägin inimestega juttu. Baaris on tore onu ja annab mulle klaasi limpsi. Hiljem läheb samas vaimus edasi magustoitude, veini pakkumise, klaaside koristamise ja asjade kokkupakkimisega. Töötajaid on palju ja ma ei suru ennast klaase kastidesse pakkima. Üritan midagi loovamat teha. Käin ja küsin baarist kaste ja viin pakitud klaase liftiga alla kööki. Viskame inimestega nalja ja proovime köögis järele jäänud magustoite. Kell 1, kui enamus inimesi abistab nõudepesemise ja poleerimisega, küsin ma ennast koju. Juba 9 tundi seigeldud, aitab küll.
No comments:
Post a Comment