Friday, September 30, 2011

Intensiivsus

Täna lõppes kolm nädalat kestnud intensiivseimast intensiivsem saksa keele kursus. Iga hommik (E-R muidugi, nädalavahetusel need sakslased ju kunagi ei tööta, Pühapäev on eriline katastroof) pidi ennast Frau B tundi vedama ja seal kolm tundi rügama. Mõnikord alustas ta tundi kohe pommiga: Was haben wir gestern gemacht? (Mis me eile tegime?). Vaeseke, kes selle ohvriks langes ja pidi hakkama rääkima, et õppisime sõnu koos artliktega ja genitivi ja akusativi ja konjuktiv zwei´d ja siis ole teemaks veel järgmisel nädalal Weimaris tulev sibulaturg, kuhu sõidab kokku 300 000 külastajat (ma ei eksinud nullidega.Weimaris on elanikke ainult 65000....läheb kitsaks vist :D ). Õhtuti koos grupikaaslastega kodutöid tehes sai tihti õpetaja hääletooni ja kilde järgi tehtud - Achtung - schon und schön! Seda achtungit venitas ta oma madala häälega nagu oleks see elu tähtsaim küsimus. Kui sa suutsid eksida mõne olulise artikliga, nt der Mittwochi asemel öelda DIE Mittwoch, siis sirutas õpetaja käe ja ütles fünf oiro (ehk siis viis eurot. Imelik, et sakslased ei ütle euro vaid oiro. Kirjapilt on ikka euro).
Kursusekaaslased olid eriti vahvad. Hiinlased olid arvukas ülekaalus. Minu üllatuseks oskasid nad päris head saksa keelt,    aga mitte rääkida :D  Nad lihtsalt ei suuda neid sõnu hääldada. Piinlik oli alati grupitööd tehes neilt miljon korda küsida Wie bitte? Kuidas palun? Kirjutamises on nad aga meistrid. Itaallased on ka naljakad. Nad räägiavad kõiki keeli nii suure itaalia aktsendiga, et hoobilt ei saagi aru, kas see oli inglise, saksa või itaalia keel milles ta sind kõnetas :D Meie britt naeris alati nii kõva häälega üle kogu klassi, et kõik võppusid kaasa. Belglane viskas vahest nalja ja ega hispaanlasedki alla jäänud. Ühesõnaga keelekursus oli igapäevane kvaliteetaeg! (:  
Täna tegime placement testi ja oktoobrist hakkab loodetavasti kord nädalas sama lõbus tund olema (:

Tuesday, September 27, 2011

Stiil

Meil on siin üks selline armas raamatukogu. Sobib nii hästi mu blogi kujundusega kokku, et lihtsalt pidin teile näitama!

Monday, September 26, 2011

Ra-ta-taaa ja ta-ta-taa Anni sõidab rattaga

Siinses linnas liikumiseks üks hädavajalikeim atribuut on muidugi DAS Fahrrad  ehk siis jalgrattas. Miks ma selle das´i nii suurelt kirjutasin? Lihtsalt elasin ennast natuke välja. Nimelt oli keelekursusel täna n-ö väike kontrolltöö (hindeid muiugi ei panda ja keegi ei kritiseeri, aga ikka...). See oli artiklite peal! Lihtsalt jube! Milleks neid vaja on? Mina küll aru ei saa... 
Niisiis jäin ma pooleli das Fahrradi juurde. Minu Radikene on tegelt päris äge. Vahest jääb küll süda seisma, kui ta peale käigu vahetust teeb sellist häält, et hakkab kohe surema. Tuleb lihtsalt õiged nõksud selgeks saada. Näiteks, et kui tahad teise käiguga sõitma hakata, siis tuleb enne 2. üle minna ja 3. panna ja siis vahetada veelkord n-ö ülevalt allapoole. Nii lihtne see ongi!! :D Olen lõpuks siin maal olles aru saanud, et käigud on rattal ikka äärmiselt vajalikud asjad. Nimelt on mu ühikas küllaltki suure (Eesti mõistes) mäe otsas. Hommikuti on muidugi eriti mõnus seal alla tuhiseda, endal silmad tuulest märjad. Õhtul on märg muidugi kogu keha, sest energiakulu on päris korralik. Veel üks elutarkus - ärge te jumala eest ratta seljast poole mäe pealt maha tulge!! Eks ürita pärast seda veel edasi ratta selga saada. Päris juba on mõista, et oioi, ma vist liigun veidi vales suunas :D Ma pole muidugi porfirattur ka. Mõnikord tekitan liikluses päris ohtlikke situatsioone. Eriti hommikuti, kui kl 9 peab keeletunnis olema ja hoolimata kiirest mäestlaskumisest ma taaskord väheke liiga täpselt tundi jõuan :P  Rattateedega on siin muidgi lood päris hästi. Halb on see, et siin on aga ka rattavabu piirkondi. Vanalinnas näiteks ei tohi rattaga mõnel platsil (igasuguseid platse on siin pagana palju muide) sõita, muidu võib 20-30 euri trahvi saada.... Autod ja bussijuhid on aga ratastega nii harjunud. Keegi ei kima sust mööda ega näita keskmist sõrme, nagu ma usun, et Eestis tehtaks, kui sa autotee peal oma rattatempos sõidad. Isegi bussid sõidavad ratturi taga, kui see neil ees on. Valgusfoorid on siin aga eriti pikkade juhtmetega!! Vahest on tunne, et nad katki läinud või punane on lihtsalt nende lemmikvärv... 
Kuigi linn on äärmiselt mitte kriminaalne (räägitakse küll, et kuskil elab mõni skinhead), pidavat rattad siin kuum kaup olema. Seetõttu on eranditult kõik rattad alati lukustatud paksu ketiga. Kuulsin ka juttu, et ükskord oli minu ühika eest terve rattaresti täis rattaid veoautosse tõestetud :D  Sellest ajast alates hoian oma nunnukest maja taga ja mõtlen juba pikemat aega, et peaks oma kõige odavama rattaluku välja vahetama. 
Tuhisen edasi!!

Friday, September 23, 2011

Supp

Hetkeseisuga on mul siin tuttavaid eestist, saksamaalt, soomest, hiinast, koreast, inglismaalt, ameerikast, serbiast, hispaaniast, itaaliast, ukrainast, poolast, tšillist, guatemalast, horvaatiast, belgiast, venetsueelast ja bulgaariast.  Selline supp siis!! Põnev!

Thursday, September 22, 2011

Üks väike r

Minu Mamma kasutas väljendit virtsahvti pidama. Saksakeelne vaste oleks wirtschaft tähendusega majandus. Samuti on sakslaste sõna lärm sama mis lärm. Hääldus on ainult lerm. Leidub kindlasti veel tuhandeid sõnu, millel saksa juured. Seega usun, et mu arvamus, et saksa keele hääldusega ei tohiks ühel eestlasel väga suuri probleeme olla, ei olnud kuigi põhjendamatu. Ühe tähega on aga siin suur peavalu. Nimelt täht R. Ma lihtsalt ei oska seda kurgu rrrrr´i teha! (Ja ärge te jumala eest üritage saksa keelt rääkida suu täis. rrrr ja kõik toit lendab naabrile näkku. hihiii ) Kõige lihtsam lahendus on see rr vist lihtsalt sõnast välja jätta ja kõik saavad suurepäraselt aru. Lisaks veel selle tähe hääldusele, kirjutatakse see siin ka teist moodi. Kasutatakse sellist kirjapilti nagu sellel šriftil (muideks ka saksa sõna) siin r. Mina kirjutan ikka seda koolis õpitud paunaga varianti, aga tundub, et pean ümber õppima, muidu ei saa keegi aru...


PS: Siin on reaalne võimalus kastaniga vastu pead saada, sest neid rabiseb nagu õunu teeäärsetelt puudelt maha!

Tuesday, September 20, 2011

Minu Weimari kodu

Mis tuleb teil esimesena silmeette sõna "ühikas" peale? Mina aju genereerib postreid täis pidevalt natuke sassis toa, kus elab vähemalt kaks inimest. Vb tuleb see mu keskaaegsest kogemusest, aga Weimari ühikaga see kohe teps mitte ei klapi.  Nimelt on mul siin suur tuba. Ma pakuks, et kuskil 13-15m² ja ma ei pea seda õnneks ühegi pilu ega muu loomaga jagama. Isegi hüppavaid ämblikke siin pole, kuigi juttude järgi peaksid need selles linnas elama. Ämblike asemel on siin kõledad valged seinad, Wc koos duššiga ja köök, mida pean jagama vaid veel ühe toaga, kus elab ka üks inimene. Kuna see inimene veedab tõenäoliselt veel oma suvevaheaga (jah, kool pole veel alanud), siis on see  puhas luksus.  Selle fäänsi elukoha ainus miinus on see, et siin pole kellegagi suhelda!!! Päris nii ei saa tegelikult öelda. Tegemist on pärsi suure kahest majast koosneva kortermajaga ja paljud uustulijad ja erasmuslased on siin ulualust leidnud. Sakslaseid tuleb aga tikutulega taga otsida, sest fuajees olev postkastide rodu paljastab elanike nimed. Julgelt võib öelda, et kollaseid tsugrimugri nimesid on siin üle 60% + siis veel kõik Jovannid ja Hoseed. Eripäraseks teeb elukoha veel see, et siin on harjutusklassid koos mega halbade pianiinodega ja kui üritad isegi pianos mängida, siis üürgab ikka kogu maja. Kõige "toredam" on see, et minu tuba on täpselt nende klasside kõrval!!! Muusikast siin juba puudus ei tule... Õnneks on harjutusaeg piiratud -  peale 20.00 ja pühapäeviti saab oma kõrvu puhata. Hoolimata nendest vapustavatest helidest selgus, et seda poolt majast, kus mina elan kutsutakse uueks. Vahe seisneb selles, et kööki ja dušši peab jagama 2 mitte 6 inimesega, ilusam, puhtam ja kodusem on siin ka. Hirmuga kardan oma tulevast n-ö korterinaabrit. Kujutage ette, kui variant üks: iga õhtu on siin pidu; variant kaks: köök on pidevalt kollast löga ja nuudleid täis.
Nii ma siis elan siin ilusas ja õnneks veel löga ning nuudliteta ühikas.

Tuesday, September 13, 2011

Saksa keel

Aga minu lemmiks+na saksa keeles on "Umarmung".
Kohe näha ju, et käisin täna oma esimeses intensiivses saksa keele tunnis ja miskit aru ei saanud.

Monday, September 12, 2011

Sakslane Anni

Olen vahepeal sakslaseks saanud. See protsess pole siin sugugi nii lihtne:
1. K+ige hädavajalikum on inimesel siin muidugi aadress, st MIETVERTRAG (üürileping). Ilma selleta ei saa praktiliselt midagi teha. Minul läks +nneks küllaltki hästi. Pidi minema ühe Frau ukse taha ja natuke aega imestama, et ju siis siinsed inimesed inglise keelt kohe üldse räägi, ise natuke susisevat keelt purssima ning eluvajalik Mietvertrag oligi käes. Niisiis oli järgmine katsumus oma ühikas üles leida ja kuskilt v+tmed saada. Peale arusaamatute saksakeelsete dokumentide allkirjastamist ja s+na "internet" peale tugevalt noogutades juhataski ühikaonu mind järjekordseid pabereid kätte surudes mu uude tuppa. Mul on nüüd siin kodu!!
2. Järgmisena oli käsk minna panka. Ühika Frau andis mulle mingi lehe ja seletas, et pean selle pangas laskma ära täita, et üür hakkaks otse mu kontolt maha minema. Astusin siis Postbank´i sisse ja leti taga seisab umbes 6-7 teenindajat (see on vist ühtlasi ka postkontor). Astusin vaba teenindaja juurde ja küsisin, et kas ta räägib inglise keelt. "Nein". Siis viipas aga näpuga, et jah, meil on küll üks, kes inglise keelt natuke räägib. Suundusin tema juurde ja peale pikka seletamist saingi oma paberi täidetud ja isegi konto. Anti muidugi veel mitu portsu pabereid ja mingit kirja taheti veel ülikoolist saada. K+igele lisaks seletas neiu, et mu pangakaart tuleb postiga ja paar päeva hiljem tuleb ka PIN kood postkasti. Veidi veider?!? M+ne päeva pärast tuligi siis mingi kood ja veel natuke hiljem suuuuur ümbrik. Selles oli terve posu igasuguseid ankeete ja pabereid ja ümbrikuid ja k+ige muu kraami seas, mida ma t+enäoliselt kunagi ei kasuta, ka minu pangakaart. Nüüd jääb veel nuputada ainult kuidas see saksa pangakaart ka toimib. Küll ma selle ka varsti välja uurin (:
3. Igale inimesele k+ige hädavajalikum suhtlusvahend (peale interneti) on telefon. Uurisin siinseid k+neminuti hindasid. 0,15 senti igasse v+rku oleks üks odavamaid lepingulisi pakette olnud. Eestis maksin ma  vist 5 senti ja v+rgusisesed k+ned olid tasuta... Otsustasin Lidlist (odav toidupood, a la Säästumarket) k+nekaardi osta. Peale paki avamist nägin ma muidugi jälle mingisuguseid ankeete, kuid +nneks sai k+ike seda lahendada ka internetis. L+puks tundus see isegi lihtne.
4. Et l+plikult inimeseks saada läheb (vähemalt eesti inimesele) vaja internetti. Ühikaonu oli mulle internetiavaldused koos v+tmetega juba kätte andnud ja kui ma olin suutnud sinna kirjutada netipistiku pealt numbrid, oma arvuti mingi keerulise koodi (ekstra tuli naljakad tähekombinatsioonid arvuti käsklustesse kirjutada) ja enda k+ik kontaktid andsingi ma selle vajalikule tädile. Internet peaks saabuma kolma- v+i neljapäeval. Ostsin endale täna ka netikaabli, et interneti saabmuisest ikka aimu saada.
5. Siis tuli veel käia haigekassas oma ravikindlustsut kontrollimas ja mingi paber kooli sealt saada. Linnavalitsuses tuli käia ennast elanikuna kirja panemas. V+ib-olla on mul juba midagi meelest ära läinud. Nagu aru on saada, igasuguseid pabereid voolas siit igast uksest ja aknast nii sisse kui välja ja kohalikud ütlesid, ma olen t+esti tubli, et k+ik selle ühe nädala jooksul suutsin ära teha :)

Friday, September 2, 2011

Hüvasti Tallinn

Täna oli pakkimise ja inventuuri päev. Kõik eluvajalik sai loodetavasti kaasa pakitud. Mitteeluvajalik sai sorteeritud ja kappidesse või prügikasti pandud. Olenes vajaminematuse määrast ja kulumise astmest.

Ei raatsigi magama minna.