Munadepuu püha

Lihavõtted lähenesid juba kaua. Kõigepealt ilmusid parki ja aedadesse puudele ja põõsastele kirjud munad, seejärel levis kuulujutt, et koolimaja on 4 päeva kinni ning lõpuks see oligi käes. Et aga harjutada nagunii eriti polnud võimalik, siis valmis plaan, et tuleb sõita väiksele ringreisile. Nüüd olengi omadega tagasi Weimaris ja paar ilusat saksa nurgatagust on taaskord minu jalajälje võrra rikkamaks saanud.

Kuna ühe koolikaaslase vanaema elab väikses külakeses Saksa-Prantsuse piiri ääres, siis oligi idee sinna külla minna. Kuna aga ei ole mõtet niisama 400km maha sõita, siis tegime veel paaris kohas peatused. Esimesena külastasime Mainzi (Frankfurdi lähedal). Minu naabritüdruk elab nimelt seal. Ta näitas meile lahkelt linna, ning leidis ka ööseks sõbranna juures magamiskoha. Kuna õhtu jooksul selgus, et tegelikult on täpselt teiselpool Reini jõge veel ilusam linn, nimel Wiesbaden, siis otsustasime hommikul vara ka seal natuke ringi kolada. Miks Wiesbaden pidi ilus olema? Sest 2.maailmasõjas jäi linn ameeriklaste sõjaväebaasi tõttu pommivalangust puutumata. Peab aga tõdema, et siiani on mu lemmiklinnaks Dresden. Lihtsalt imeilusti on täiesti lagedaks lastud linn uuesti üles ehitatud! 

Brunch (Kes ei tea, siis breakfast ja lunch koos on brunch) koos mu kõige armsama saksa sõbrannaga linnas Wörth. Jõudsime kohale just selleks ajaks, kui kõik sõbranna tuttavad olid kenasti jutuhoos. Lihtsalt imepärane oli näha noori saksa keeles nalju viskamas ja vestlus oli lihtsalt niiiiii kiire, et kui keegi midagi vahele tahtis öelda, siis pidi välgukiirusega ründama. Ma isegi ei üritanud. Proovisin lihtsalt suud matsutades kõrvu nii palju teritada kui võimalik, aga ikka ei saanud kõigele pihta. 

Vanaema. Ohh... Kui brunch oli paras katsusmus, siis vanaema oli veel rängem. Samuti oli kõik väga kena ja tore, aga.... See dialekt lihtsalt!!! Mõhkugi ei saanud aru, mis ta räägib. Nati piinlik oli, aga no lõpuks läks asi veidi paremaks. Pealegi oli 79 aastane tädi sellise hooga, et kui järgmine hommik kohalikku lossikesse läksime, siis ei jõudnud talle järgigi :D 

Kui keegi kunagi Reinland-Pfalzi  maakonda satub, siis soovitan kindlasti minna Lindelbrunni. Lihtsal võrratu! Lossivaremed mäe otsas. Kuhu iganes ei vaata on kaugusest mägine silmapiir. Sinna võikski jääda...

Kohaliku noortega puidust autode mäest alla laskmise võistlus, Thaleischweileris (kas annab keerulisemat küla nime välja mõelda?) jalutamine koos kass-giidiga (lihtsalt tuli ja jalutas terve küla koos meiega läbi), hiiglaslik pühadetort ja ohtralt süüa ning peale 3-4tundi sõitu olengi tagasi igapäevarutiini juures.

Siin õitsevad lõvihamba. Nii on otsetõlge võililledest.
Ilusat kevadet!