Tõesti hea, et tol päeval midagi hullemat ei juhtunud. Läksin hoopis jooksma. Nii hea oli. Ojakesed vulisesid, kui ma mäest üles rühikisn. Rühikisin ja rühkisin ja kõik ebaõnnestumised jäid selja taha. Kuidagi nii weimarilik oli lugeda silti "Goethewanderweg" (Goethe jalutustee). Kõik tundus helge, muda mind ei heidutanud, peale teist sammu ei tulnud väismust peale. Mäenõlval oli väike männitukake, nii et võis kujutada ennast Piritale ja mõelda, et oru asemel on mändide taga meri. Linnud laulsid, mõni üksik inimene tuli vastu.
Peale mudaste tossude pesemist läksin, linnulaul kõrvus, saksa keele B2 taseme testi kirjutama. Ja mis siis, kui see liiga raske peaks olema? Mitte midagi.
"Das hat Spass gemacht." Või kuidagi nii need sakslased siin ütelvad. See oli tore - peaks vist tõlge olema. Tore oli tõesti enamus asjadest aru saada ja natuke pingelisemas õhkkonnas ennast proovile panna, aga isegi kui mu keeletase sellele B2le ei vasta, siis ei tunne ma ennast eriti puudutatuna. Siia tulles sain ma vaevu A1 ennast liigitada. Põhiline on ikka see, et saab ennast juba väljendada (:
Peale kosmilise toilmu vaibumist saabus täna ka mu klaverimängu oskus tagasi. Kammeransambli tund läks isegi täitsa hästi. Hoolimata sellest, et ma klahvigi polnud vahepeal vajutanud, oli kõik juba viel besser (palju parem). (:
Kuni aastavhetuseni oli teie ja meie ilm suht sarnane, nüüd aga lugeda tossudes jooksmisest ja porist on kuidagi mõistetamatu...Mina pean vaatama, et lumi üle kummiku serva ei tuleks...
ReplyDeletepaps