Kõiki neid emotsioone on nii palju, et ei oskagi kirja panna. Üritan siis väikse kronoloogia teha:
Sõitsime õhtul kahe sõbraga koos Leipzigi lennujaama, istusime lennukisse ja saime Inglismaal tuttavaga kokku. Nii lihtne see oligi. Võttis aga oma 6-7 tundi aega. Ööbisime lennujaama lähedal hostelis. Järgmine päev sõitsime autoga Cambritge'i. Ohhh kui tore vastaspoolne liiklus!!! Mõistus võtis ju asja kenasti vastu, aga alateadvus ja motoorika mitte. Pea keeras ikka üle tee minnes kõigepealt vasakule ja alatihti tundusid vastutulevad autod ilma juhita. Cambridge oli mega ilus. 31 kolledžit ja iga kolledž tähendab kabeli ja sisehooviga lossikompleksi. Lihtsalt mega tsill oli seal. Tudengid õppisid pargis ja turistid sõitsid paatidega jõe peal. Tudeng-turistid jalutasid niisama linnas ringi ja ostsid pileti kõige uhkema kolledži külastamiseks-King's college. Edasi suundusime Lichfieldi, kus elavad tuttava vanemad. Sõime traaditsioonilist karjuse pirukat/ahjurooga ja suundusime edasi veel ühte väiksemasse külakesse, et 2 meist saaks esineda jazz puhkpilli ansamblis ja 2 saaksid kõrvu kinni hoida. Pubi oli natuke liiga väike nii suure hulga raudsete instrumentide jaoks, aga ikkagi tore.
Järgmine päev käisime Birminghamis ringi ja tahtsime natuke Lichfieldi külastada, aga Birminghamist "koju" jõudes ei suutnud meid enam ükski vägi linnakest avastama minna. Käisime ja ostsime kala ja krõpse ehk fish and chips'e ja sõime kogu "perega ja vanematega" inglismaa õllesid degusteerides õhtust. Peale seda suundusime veel linna (Lichfieldi) pubituurile. Kuna aga tegemist oli esmaspäevaga, siis kõmpisime varsti jälle tagasi magama.
Järgmine päev oli varajane äratus, sest läks lahti sõiduks Londonisse. Käisime tegime tavalise turistide jalutuskäigu ja vaatasime kõiki neid kuulsaid asju, mis siiani vaid inglise keele õpikust ja filmidest nähtud on. Kõik nägi veel kuninglikum välja. Üldse on kogu inglismaal selline...hmm...arsitokraatia lõhn. Ei oska seda paremini sõnadesse panna... Saime aimu ka londonlikust tipptunnist, kui pidime kolme erineva metroorongiga kuninglikku akadeemiasse sõitma, et seal tuttava tuttava kammeransambli eksamit kuulata. Ööbisime selle sama tüdruku juures ja nalja sai muidugi rohkem kui kamalaga. Lõpuks oli ka üks tüdrukuks olemise eelis, sest härrased loovutasid diivanikoha mulle.
Hommikul jalutasime läbi varajase pargi, ärirajooni ja Abby roadi rongijaama, et tagasi "koju" minna. Meid ootas ees muidugi suurepärane söök ja peale seda väike jalutuskäik mets/pargis. Metsasid Inglismaal ikka praktiliselt üldse pole või vähemalt nii mulle tundus. Leinetavad aasad, mis ääristatud põõsastega. Lambad ja hobused roheliste ruudukeste sees. Peale looduse natulemist oli aeg muuska nautlemiseks. Kirikusse minek. Katedraal oli lihtsalt mega suur. Orel võib-olla ei tundunudki nii suur. Kaarli ja Nigulite omast ehk tsipa väikem. Ei tea kah. Organist näitas mulle ühte ja teist ja lasi jalga. Alguses oli ikka keeruline kõigi nende registrite rägastikus, aga lõpuks kõlasid vanad orelitükid orelil päris kenasti. Kummelisel kombel polnud ses hiiglaslikus kirikus pea üldse kaja ja see tegi asja märksa kergemaks. Õhtul ootas meid veel suur õhtusöök ja järgmine hommik peale tohutut inglise hommikusööki oligi aeg hüvasti jätta. Kähku läksid need sisukad päevad. Peale südaööd ootas mind taas ees mu valgete seintega ühikatuba.
Peab tõdema, et inglismaal on ikka paljud asjad väga teistmoodi. Liiklus, raha (müntidelt peab luubiga nende väärtust otsima, aga kuninganna pilt peab kõigil rahatähtedel suurelt näha olema), pisitkud, kõik mõõtühikud, soe ja külm vesi eralid, katuseräästasteta majad jne. Inimesed tundsid aga väga sõbralikud ja jutukad olevat. Neid toredaid inimesi jagus aga igale poole. Londoni tipptund oli muidugi kõige tipp, aga kõik teed olid autosid täis ja lihtsalt inimesi tundus igal pool olevat... Mulle meeldib ikka mu väike Eesti ja rahulik Weimar.
